Uudised

Hulk sinivetikate liike toodab oma elutegevuse käigus väga tugeva toimega mürke. Raskematel juhtudel võivad tugevama toimega, nt gastrointestinaalsete mürkide rühma kuuluvad mürgid põhjustada kõhulahtisust, oksendamist, palavikku, silmade põletikku, väsimust. Hepatotoksiinide rühma mürkide toimel esinevad maksapõletiku tunnused. Neurotoksiinide olemasolul tekivad närvitegevuse häireid, mis võivad viia lemmiklooma kiire kaotamiseni. Ka kiire esmaabi puhul võib tulemus olla letaalne.

Mürgistustunnused tekivad sinivetikatega saastunud vee joomisest. Lemmikloomi ei tohi ujutada kohtades, kus on sinivetikaid, sest koerad ahmivad ujudes vett suhu ja neelavad selle alla. Kui on tekkinud kahtlus, et koer on olnud kontaktis sinivetikatega, siis loputada koera hästi korralikult puhta veega, anda aktiivsütt ja võtta ühendust loomaarstiga.

Meie siseveekogudes kasvavad peamiselt räni- ja koldevetikad, kuid ei puudu ka sinivetikad (tsüanobakterid). Üle 20C vees võtavad võimust just sinivetikad. Kold- ja ränivetikate õitsengu korral võib vesi olla rääsunud kalarasva lõhnaga, kuid siniveika õitsengu ajal lõhnab vesi muda järele.

Vee õitsengu tunnusteks on vee väike läbipaistvus, sogasus, kollakasrohekas või sinakasrohekas, langevas valguses aga sinakas sillerdav toon. Kaldaliivalt võib leida sinakaid vööte, sinakasrohelisi tompe. Sinivetikad suudavad taluda tugevat päikesekiirgust ja elada väga häguses vees.

Soodsatel tingimustel ja vaikse ilmaga võib pinnakihil hulpida mitmekümne sentimeetri paksune vetikakiht. Enamikul sinivetikatest on rakkudes gaasiga täidetud õõnsused, mis tuulevaikse ilmaga kergitavad vetikad pinnakihti, siis ei pääse sellest kihist läbi ka valgus.