Metsloomade ja lindude abistamine

Lindudel ja metsloomadel on kõige parem olla oma loomulikus keskkonnas

Rebane linnasIlma olulise põhjuseta ei tohi nende ellu sekkuda. Juhul kui näete üksikut looma / lindu, siis pidage meeles reeglit number üks: terve loom ega üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta.

Abitu olukorrana ei saa enamasti käsitleda seda, kui loom / lind on üksi – seda ka siis, kui tegu on pojaga.
Looma / lindu ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta).
Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad. Lisaks võivad paljud linnupojad (rästad, kuldnokad, kakud) olla sellises eas, et pesast lahkumise aeg on käes - nad ei pruugi lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele ja rohu sisse ja otsivad lisaks vanematelt saadavale toidupalukesele ka ise toitu ning elavad oma tavalist linnuelu. 

Hüljatud linnupoeg on loid, tema silmad on poolavali või suletud, puudutamisel tundub ta külmana, ta on kõhnunud ja sulestik on ilmselgelt alaarenenud.
Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest toitumisest prunnakas.

 

Kuidas igaüks ise aidata saab?

Metsloomade ellu sekkumine peab igaljuhul olema väga läbimõeldud. Enne kui looma abistama asute, tuleb mõelda, ega sekkumine loomale rohkem kahju ei tee.

Kui metsloom on nähtavalt ohtlikus kohas (nt linnupoeg keset autoteed), leidke võimalus ta lähimasse ohutusse paika viia.
Kui linnupoeg on pesast välja kukkunud, kuid pole vigastatud ja pesa on alles, siis asetada ta ettevaatlikult pessa tagasi ning hoida kätt või mõnda muud riideeset mõni minut pesaavause ees. Pimedas kohanevad linnupojad ning ei hakka taas kohe pesast välja ronima. Juhul kui pesast väljakukkunud linnupoja läheduses on mitmeid sama liigi pesi, siis ei ole oluline, kas linnupoeg tagasipanekul satub oma esialgsesse pessa, sest üldjuhul vanemad võtavad omaks ka võõra poja. Võimaluse korral võiks panna linnupoja sellisesse pessa, kus isendeid kõige vähem.

Ka allakukkunud pesa on sageli võimalik vähese vaevaga taastada. Võib valmistada puitmaterjalist sobiva kasti ning paigutada see endise pesakoha lähedusse või endisele kohale. Kasti asetada ka endine pesamaterjal. Puitmaterjali ja/või ehitusvõimaluse puudumisel võib pesa taastamiseks kasutada ka muid vahendeid nt korv, kauss, pott jne. Materjali valikul arvestada, et uus pesaümbris niiskusega ei laguneks, seega pappkast jmt vahendid pole sobilikud.

Liikumatut metslooma nähes vaadake, ega tema liikumist ei takista mõni ese (heinapallinöör, plastikpudel vmt). Kui loom on kinni jäänud, aidake tal vabaneda. Seda tehes peab kindlasti mõtlema enda ohutuse peale. Loomad võivad küünistada ja hammustada, linnud lüüa noka või tiibadega, röövlindude puhul tuleb kindlasti hoiduda küüniste eest. Hea oleks kui looma / lindu aidates kasutataks kindaid ja pärast aitamist peetakse silmas üldist hügieeni (kätepesu).

Kui näete ilmselgelt abitus, sekkumist vajavas seisundis metslooma või -lindu, siis helistage valvetelefonile 1313, kust edastatakse teade vajadusel ka Keskkonnaametile.

 

Pea meeles!

  • Üksi jäänud linnu vanemad ei naase poja juurde ega ilmu nähtavale, kui inimene on poja lähedal.
  • Arvamus „kui inimene on linnupoega puutunud või tema peale hinganud, siis vanemad ei võta teda enam omaks“ on vale, sest lindude lõhnataju ei ole neil kõige tugevamini arenenud.
  • Ärge toitke linde! Sügisene toitmine meelitab neid siia jääma ning linnud ei lähe rändama. Nii võib neil tekkida probleem talvele toidu kätte saamisega. Tavaliselt on inimeste pakutud toit (sai, küpsised) liiga kuiv ja neile harjumatu ning põhjustab haigusi.  
  • Rändeperioodil põldudele puhkama ja toituma tulnud haned, luiged, lagled võivad paikneda ühes kohas nädalaid ja seda ka üksikuna. See ei ole veel põhjus sekkumiseks. Ärge hakake neid toitma - nad puhkavad ja lähevad oma teed. Liigse hoolitsuse tõttu (toitmine) jäävadki nad paigale ja ei lenda edasi. 
  • Igal aastal talvitub Eestis järjest rohkem veelinde, nende sulepolster ja spetsiifilise verevarustusega jalad ei lase neil jääkülmas vees maha jahtuda ning seetõttu kinni külmuda.
  • Mõned linnud ei suuda oma erilise kehaehituse tõttu maapinnalt lendu tõusta nagu näiteks sukelpardid (kaurid, pütid jt.). Kuna nemad suudavad lendu tõusta ainult veest, siis on selliste lindude jaoks parim abi transportida nad lähima veekoguni.

 

Luiged

Luik talvelTerved linnud ei külmu kinni. Nad on liikumatult kohal, et hoida kokku energiat. Lume- ja jäätükkidega loopimine pole mõttekas: tavaliselt ei lase nad sellest end häirida või veelgi hullem - võite lindu tõsiselt vigastada. Päästjate eest ära lendav luik naaseb varsti. Laske neil olla, hoidke silm peal ja helistage siis, kui tõesti häda käes: on näha, et lind rapleb tiibadega ja ei saa mujale liikuda (seda juhtub haruharva).

Lindudel pole külm tänu nende paksule, tihedale ja vettpidavale sulgkattele (võrdluseks inimestel sulejope). Lindude jalad ei külmeta.

Eestisse talvituma jäänud ega rändel olevad veelinnud (luiged, pardid) ei vaja toitmist ega päästmist.
Väikestele veekogudele peatuma jäänud luiki ja teisi veelinde ei tohi veekogu jäätumise tõttu toitma hakata. Sügiseti rändab luiki palju, mõned jäävad üksikult, mõned mitmekesi põldudele, väikestele veekogudele või mujale. Sellised rändepausid kestavad mõnest päevast mõne nädalani, suured linnud puhkavad ja ootavad rändelennuks sobivat ilma. Ärge hakake neid toitma - nad puhkavad ja lähevad oma teed.
Kui looduslikud tingimused muutuvad ebasobivaks, siis liiguvad loomad sobivasse kohta. Lisasöötmise tõttu ei liigu nad kuhugi ja jäävad sõltuvaks inimeste toitmisest, mis ei pruugi olla piisavalt regulaarne ja kindlasti mitte piisavalt tervislik (sai ei ole linnutoit), niiet linnud muutuvad nõrgaks ja võivad saada saagiks hulkuvatele koertele või ka rebastele.

Kui luiged vajavad päästmist, siis helistage keskkonnainspektsiooni numbril 1313.
Ärge minge ise linde päästma, jää on liiga nõrk! Aidata tuleks siis, kui on näha, et luik on nõrkenud, st ei tõsta pead, ei lähe eest ära või püüab minna, aga ei saa (on kinni külmunud). NB! Luiged magavad pea tiiva all ja jalad sulgede vahele üles keritud.

 

Piiritajad

Piiritaja on tavalisest pääsukesest natuke suurem, mustjas, tömbi pea, kitsa keha, harkis saba ja pikkade jäikade sirpjate tiibadega. Ta kurgualune on valkjas.

Piiritaja peab täieliku õhuelanikuna olema pesast lahkudes sama hea lendur kui tema vanemadki, seepärast on pesaperiood nii väikese linnu kohta tavatult pikk – kuni kaheksa nädalat. Selle perioodi kestvus sõltub suuresti ilmastikust, kuna piiritaja vanemad toidavad oma poegi eranditult õhust püütud putukatega.

Teisalt on loodus kinkinud piirtajapojale võime pikalt nälgida – ja niiviisi suudab sel moel vanemateta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke toiduta pesas kükitada ja endale „päris“ sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Muidugi pole noor piiritaja hüljatu seisundiga sugugi rahul, lööb pesas kõvasti lärmi ja võib vahel sealt ka välja kukkuda. Aga maast piiritajapoeg ise lendu ei saa.

Kui sellise pikatiivalise linnu näiteks majaesiselt maast leiate, saab tedagi aidata.
Visake lind kerge liigutusega õhku – ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aega peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika – väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis.
Kui värinat pole, siis on teie hoolealune veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika (näiteks kingakarpi) rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama – ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama.

 

Pääsukesed

Räästa- ja suitsupääsukese pojad võivad koos pesaga liigse niiskuse või liigse kuivuse tõttu alla kukkuda. Vahel jäävad pesad ka ette kiireloomulistele remondi- ja ehitustöödele ning ei ole võimalik oodata poegade lennuvõimestumiseni.
Kiireim moodus abi anda: ehitada ruttu pesakast ning paigutada see endisele pesa asukohale võimalikult lähedale. Lihtsa pesaaluse saab konstrueerida ka madalamast umbes pesa läbimõõduga lillepotist, kuhu saab tõsta säilinud pesaosad ja pojad.

Kui tegu on suurte tõenäoselt lennuvõimeliste poegadega (udusulgi pole enam näha ja hoosuled on täiskasvanud), võiks proovida neid mõned korrad kergelt ülespoole visata. Prooviharjutust võiks teha heinamaal või muruplatsil. Kui lendamisest asja ei saa, proovida mõne tunni pärast uuesti.

 

Kajakapojad

Suve algul võib leida isegi linnatänavailt pruunikashalle linnupoegi, keda kõrgetel katustel paikneda võivatesse pesadesse pole võimalik tagasi panna. Tegemist võib olla erinevate kajakaliikidega.
Veenduge, kas varvaste vahel on ujulestad (enamikel veelindudel on need olemas) ning transportige linnupoeg veekogu lähedusse. Sobivad paigad oleks sellised, kus inimesed väga ei käi ja kus kasvaks pilliroog või hundinuiad või pajud vmt. Asetage linnupoeg sellisesse sobivasse kohta: toitu leiab ta ise ning varjuda (hädaohu eest) saab ta taimede vahele. Veelinnud on üldjuhul sõbralikud ning üksik saabunu lapsendatakse sama liigi perekonna poolt, kus on juba järglaskond.
Jälgige, et uude kohta viidud loomalaps teile järele ei tuleks!

 

Metsloomad linnas

Metsloom pole lemmikloom, seepärast tuleb temaga ka ettevaatlikult käituda.
Linnas liikuvast loomast suurest loomast (põdrad, hirved, metskitsed, -sead, karud jne) anna teada Keskkonnainspektsiooni valvenumbril 1313.
Väikeste loomade kohta peaks teada andma ainult siis, kui nad on abitud (nt kuskile jalgupidi kinni jäänud vms).

  • Väldi kokkupuudet loomadega – nad võivad olla haiged, loomadel-lindudel, võib sageli sulgede-karvade vahel kaasas olla parasiite nagu kirbud ja puugid jne. Samuti võivad nad olla agressiivsed ja rünnata.
  • Väldi otsest silmavaadet kõikide loomade ja lindudega. Nad võivad võtta seda algava agressiooni märgina.
  • Metslooma kodus kasvatamine pole seadustega lubatud. Metsloomad võivad levitada erinevaid haigusi ning muutuda ohtlikuks nii inimestele, koduloomadele kui ka teistele looduses vabalt elavatele metsloomadele.

 

Teel hukkunud loomad

  • Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313.
  • Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510.
  • Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik).